See pilt siin on tehtud Keila-Joal Canoni kaameraga, mille ees 18-270mm Tamroni toru. Fookuskaugus 130 mm, ISO-200, avaarv f/13 ja säriaeg 1/100 sekundit.
See on imelihtne!
1. otsi üles lähim voolava veega veekogu;
2. säti end mõnda ilusasse kohta;
3. vajuta fotoka päästikule ja pilt ongi käes.
Mida erilist selles siis on? Jah, ega polegi, kui soovid lihtsalt püüda ilusat veesillerduses hetke kauni looduse keskel.
Milleks need tehnilised numbrid nii olulised on? Tähtis on ju lihtsalt leida üks ilus koht ja loota, et sinna paistab hea valgus. Seda küll, kuid nende numbrite olulisus selgub järgmisest pildist:
Tehtud täpselt samast kohast, täpselt sama kaameraga, täpselt samas valguses, 46 sekundit hiljem.
Ehk siis järjekordsed numbrid: kaamera - sama, objektiiv - sama, fookuskaugus - sama, ISO-100, avaarv f/36 ja säriaeg 1/6 sekundit.
Mäletan, kuidas mõtisklesin kunagi, kust leida sellist kiirevoolulist jõge, mis piimjalt üle kivide allavoolu tormab. Tegelikult polegi seda vaja kaugelt otsida.
Iga jõe võib fotograaf panna piimjalt, salapäraselt voolama, ja saladuse võtmeks on - säriaeg. Tundub, et 1/6-1/8 sekundi juures hakkab vesi juba üsna ilusaks valgeks minema. Muidugi mida pikem säriaeg, seda piimjamaks vesi muutub.
Kõige parema pildi saab statiivi abil. Siis võib säriaja keerata kasvõi mitmete sekundite pikkuseks, kuigi päevasel ajal oleks siis objektiivi ette vaja ka veel mõnda tumendavat filtrit, et valgus pilti üle ei säritaks.
Nii et, egas muud, kui kaamera kätte ja piimajõe äärde!
See on lehelt http://maigi.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar